Wednesday, August 01, 2018

PIME - Stygian sorceress


The Immortal snake!
A sacrifice!
For the Pit!
Naked skin, glimmering
in a candle lit tomb -

A sacrifice! Akiwashas spell!
Devour your soul for beauty eternal.
Dance of the serpent,
shed your skin

Akiwasha!
Stygian magic!
Ressurection!
Sorceress Akivasha!
Death!
Eternal!
Sorceress!
Dark night!
Eternal!

Blood magic! Immortal!
Dark and seducing its power.
Forever a gift and a curse.
Her blade and fangs,
a sacrifical tool!
Shedding her skin,
so alike her master -

Hail Leivathan! Ophion!
Father Set! The Great serpent!

2018 Suvi

Friday, November 10, 2017

PIME - Cimmeria

Cimmeria by Robert E. Howard

I remember
The dark woods, masking slopes of sombre hills;
The grey clouds' leaden everlasting arch;
The dusky streams that flowed without a sound,
And the lone winds that whispered down the passes.

Vista upon vista marching, hills on hills,
Slope beyond slope, each dark with sullen trees,
Our gaunt land lay. So when a man climbed up
A rugged peak and gazed, his shaded eye
Saw but the endless vista--hill on hill,
Slope beyond slope, each hooded like its brothers.

It was a gloomy land that seemed to hold
All winds and clouds and dreams that shun the sun,
With bare boughs rattling in the lonesome winds,
And the dark woodlands brooding over all,
Not even lightened by the rare dim sun
Which made squat shadows out of men; they called it
Cimmeria, land of Darkness and deep Night.

It was so long ago and far away
I have forgotten the very name men called me.
The axe and flint-tipped spear are like a dream,
And hunts and wars are like shadows. I recall
Only the stillness of that sombre land;
The clouds that piled forever on the hills,
The dimness of the everlasting woods.
Cimmeria, land of Darkness and the Night.

Oh, soul of mine, born out of shadowed hills,
To clouds and winds and ghosts that shun the sun,
How many deaths shall serve to break at last
This heritage which wraps me in the grey
Apparel of ghosts?  I search my heart and find
Cimmeria, land of Darkness and the Night.

Tuesday, September 12, 2017

Juhan Liivi jälle...

KÜLM



Mets härmatises surnuvaik,


koit idas veripunane.


Õhk kristallisid piserdab,


õhk põhjast — tuleleil on see!


Loom koiduvalgel kisendab,


hunt, põder, metskits ägavad.


Kord-korralt külm sääl plaksatab,


siis jällegi kõik surnuvaik...


Koit idas veripunane.


Juhan Liiv

Tuesday, September 23, 2014

Lüürikat

Toonela väravais hinge vaakumas,
sisse astumist kaaludes.
Raske on panna vastu ahvatlusele,
siit ilmast lahkuda.

Lahkuks siit tühjusest.
Tehes esimese sammu,
astun pimeduse varjudesse
näol saatanlik muie,
mõttes välkumas tumedad ideed.
"Ma tulen veel tagasi!"

Bestia  -"Lohedel Seilajad"


Las ma räägin sulle loo
Kuis meis kõigis põles too
Iha, surma ja tapa kirg!
Lohedele terviseks, sõber joo!

Lohede tuli minus süttigu
See leek mu sees püsigu
Olgu näitajaks tulijatele
Neile sõdalastele uutele!

Vaenumeeste veri -
altariks peeker!
Ohverdus noaks mõõk!
Rõõka võidutsev hing!

Mehed kui lohed!
Väge täis tapjad!
Lohedel seilajad!
Kartmatud hinged!

Saturday, November 05, 2011

Ha ha Hi hi Hoo La la Li li Loki.

What does it take to break Odin into Loki?
How much suffering must a mortal stand,
to become what he fears the most?

Why must we stay human and not fall?
Why don't you enjoy that you are nothing -
a tamed beast - hating it all.

Pleasure of raw emotions - drowned
with a touch of guilt - All man made.
All made within sanity, but untrue to the core.

Blinded, deafened and drugged-
for what reason?
And to what end?

To whose profit?
To what end?

Ha ha Hi hi Hoo La la li li Loki.... hi hi hi!

Tuesday, February 08, 2011

V.A.

Mida rohkem ma mõtlen "temale"
siis üks osa minust tõmbub eemale
teine aga astub pimedusest valgusesse...

Ta on julgem kui mina ning vastutustundetu.
Talle meeldib vallutada ning näida süütu.
Ja ometi on ta sama olematu kui Mina.

Ta laulab laule, mida tean ka
veenab tegudele, kui ise seda ei suuda.
Aga ometi ikka see olen Mina.

Ja ma imeswtan, et mis siis juhtub
kui temal saab minust kõrini?
Ja Minust saab lõpukas vaid Tema.

Monday, January 31, 2011

Ohe.

Talv on taas möödunud sellest ajast, kui mind siia ilma tiriti. Tehtud on nii mõndagi ja ees on veel nii palju, et viskaks end või käpuli. 21, kolm korda seitse = minu noorus.

2010 algus oli valusalt ilus ja ülejäänud ilusalt valus. Materjaalselt ja kogemuslikult olen ma saavutanud tänavu rohkem kui varem kokku. Kogu eelnev elu tundub , et justkui oli see kõik vaid harjutused tänaseks. Trots ja viha on kütus, mille mõrkjat maitset ma talusin ,et luua mida ma lõin.

Siin ma igajuhul olen - põletan pooled sillad maha ja näen enese ees laiumas uusi võimalusi, kõiki neid varjamas kohustused ning vastutused nii enese kui ka nt Riigi ees. Olen ära ootav hetkel ning loodan udu hajumist, et saaksin paremini plaani pidada. Seniks ma pistan siia juurde ka mõned luuletused veel viimasest aastast - Ma Ei Kahetse Midagi!

************************

"Rännak" - Pime "Avanemine"

Käin varjuta ringi,
sest tal on oma tee.
Võimalik, et mingi,
saatus on see -

Käia paralleelselt iseendaga,
poolikuid samme teineteise taga.

See on Rännak,
Teekond terve igavik.

Rännak.

-----------------------

"Avitan?!" - Pime "..."

Ma naeran su haledust, vari.
Ma haletsen su eksistentsi, Pime.
Sa peaks olema kadunud, surnud.

Tahad ma avitan sind?!
Viin sinult su viimasegi elutahe raasu!
Kusen sul silma, sa värdjas mölask.
Situn su hinge ning ka suhu!

Siit ma tulen, sa oota vaid!
Püsi paigal, sa va lits, ma kohe
Kirvest su sisse poetan -
Sa oota vaid, va lits!

Tahad ma Avitan sind?!
Väärastan su püha rahu, pask
Hooran su veres, lammas
Teen sugu su hinges.

------------

"---" Pime "..."

Hulluse viimane akord.
Hääled ma tervitan teid!
Mu Haige pool on kord
võitnud korraga kõiki meid!

Kutsun Sind sellele viimasel
taktil viimast korda tantsule.
Naeratan nii ja siis vihasel
pilgul karjun naiivsusele pühale!

Anumised ei aita sind, ei mind.
Proovisin ka rebida end küljest,
kuid liialt kalliks osutus hind.
Ei mingit lunastust meie käest...

Seal puudevilus veel viimast
mõttelõngana mõtlen tagajärgedest...
...aga siiski juhindudes eluspüsimise kiimast!
Lõpuks ikkagist, ma lepin teie laipadega - mu töö jälgedest...

-----------------
"Südamete väärastaja"


Sinu jaoks vast oli see kõik vaid mäng.
Vaid minule ainsana jäänud selle mängu äng.
Vahtides varje ning pilke kadunuid,
suretams igas minutis tundeid, soovides neid lõppenuid.

Sure vastik süda, ma sind joodan mürgiga!
Nõreta verd sa madu, kärva olematuks leegiga!
Lase elada puhtail ning tapa neid mõttetuid inimkujulisi sigu!
Tõpraid, kes mu enda hinge püüavad närida ning meelitavad Mind kordama vigu.

Ei astu kõrvale ma oma teekonnal! Tapan kõik, kes vähegi proovivad!
Ei pisarat ega kahetsust mu noodist kuulda vannutavat!
Hetke veel vaid ma kuulan, kuid siis on kõik.
Oled vaid ebameeldiv seik mu elus... kõigest ära kustutatav lõik!

Naerata nüüd sa libardist nõid. Mind sa ei peta , sa värd!
Isa su samm on teada ning loitski on ammu mult läind!

Aitab küll! Su tunnid on loetud, las ma lõpetan
oma piinad! Las ma tapan! Tapan oma igatsetu! Sind, ma Sind Tapan...

... sure.... sa südamete väärastaja..

----------



Tänud kõigile , kes ikka veel vahel piiluvad siia. Või neile, kes komistavad siia juhuslikult. Aitäh.

Vincent Arckharum - Nägija pime.