Jõulud tulnud ju...

Lõplikult mu keha suri
ja jättis tühjuse minule.
Õied, veripunased, langevad roosilt
ning leiavad õhust tee vaibale

Valu kasvab,
kasvab kuni pimedus mind kaasa
võtab
ja haarab...

...edasi tühjusesse...

ELU, seda me ei vaja, vähemalt mitte sellisena..


Wotan mit uns...

Jäle...

Tunnen jäetuna tühjusesse.
Mind on petetud,
Pistodaga torgatud südamesse.
Laip metsadesse viidud.

Seal ma mädanen,
ootan sõnu häid.
Aga mis ma ikka virisen.
Sa ei vaevunud, sa eemale jäid.

Võibolla kujutan seda ette,
kuid tundub valus see.
Mu hinge kette.
Viskab üle.

Noh, lootus sureb viimasena.
Olgu see tõsi,
ei taha jääda taas üksikuna.
Roosi õisi...

Käed

Käed õhku haaravad,
midagi leida üritavad.
Ei ühtegi, Ei midagi...

***

Käes on külm tera.
Võtab meist elu tahe ära.
Jah, surma valmistaja,
Jah, enesele patu ajaja...

***

Käsi eemale, viibe pimeduses.
Ei julge hingata, öös on varje.
Neid näha on lumes,
läbi metsa, karje.

***

Kätega tapan, tunda valu.
Pisaraid ei valgu...

***

Kindel surm ootab meid.
Äikene kõmiseb kauguses.
Eemalt tulemas on teid
sadu...

***


Su silmad, nii kaunid.
Su keha, nii pehme.
Su hing, nii magus.
Su veri, nii valus.

Südametud... Nüüdsest lumist luulet...

***

Siiski suudlen sind läbi une,
Lamades valge lume
peal...
ja seal
kordan endamisi:
"Ei iial jäta sind ma"

***

olen...

Olen paanikas kõigest.
Vajan tuge sellest õigest,
et rahuneda
ja vaikselt leppida, armastada:

"Ei soovi lahkuda teist, mu kallis.
Mu tunne on tõesti õilis!
Oh, miks te naerate,
Ei ole kerge, ka teate?"

"Ei naera ma teie sõnu,
vaid teie enese võlu.
Te olete armsaim nende seast,
kes rääkinud on kõigest heast"

"Ja teie vastus, oh kaunitar?
Ärga piinake mind, oh võrgutajatar.
Teie naeratus mind kahtlema paneb,
ja mõttetuid mõtte kilde puistab."

"Jah..."

Nüüd olen teadlik kõigest,
leidsin vastuseid sellest õigest...


***
"Jõudis ta väljale, mille nimeks oli pisarate org. Seal teda pidi ootama Tema... Piinade valmistaja, öö pimedus, elu armastus..."


Saaga jätkub siiski...

Ei soovi midagi peale...

Ei miskit taheta
Vaikusest piinatud...
Hinge rebib kahte lehte
Öine udu müür...
Sealt valukriisked sünnivad...

***

"Tule, öö pimedus..."

Tule, öö pimedus,
võta mind sülle.

Minu päike ei tunne mind,
öö jäänd mulle.

Ainust tähte sääl pole,
minul on kole.

Varja mu üle...


Juhan Liiv "Rukivihud Rehe all"

***

Tunnen end piinatuna
varjamisest ja valedest.
Laman väsinuna
eemal koduväljadest.
Veri mu ihule ei voola,
kuid suren siiski.

Nii ma siis olen siin,
mis sest, et on piin...

***

Ei tunne
Agooniat, Melanhooliat.
Tean vaid üht hoolijat.
Luuletajat...

***

Oh, olen Melanhoolia poeet!

Ärge arvake ,et olen masenduses... sest seda ma olen nigunii!

Lahingmöllus surma otsin,
üritan jääda ette mõõgale.
Sinna oma hinge lootuses kaotsin...
märgi jätsin sinna kõigile.
Viimaks ootab meid kõiki manala,
miks vaja abi oodata?
Miks püsida, elada, võidelda?
Kui hing tahab kõigest puhata.

Hämarik...

***
Pimedaim hirmu vorm.
See ei ole võõras meile...
ei ole see äikesetorm
ega pimedus, mida nähti eile.
See tuli, kaugelt.
Keelatud mägedetagant:
Nagarothi lumimaadelt.
Näita ette..
...Kes ei kardaks nende südant...
***

Lüürikat

"With us"

I want to make you suffer,
feel bad about your life.
Im the Butcher
with the bloody knife!

Blood from your body
will be drinken.
Flesh of your body
will be fed...

...to the bloodhounds!


In distance we hear howling of the wolves.
They are near, enjoy it while you can.
watch how your destiny solves
in a wave of the hand...

...The keeper of the hounds!

Death is the answer to you questions.
No more feeling will be done... Fear!
Your corpse will rot in this world,
and raise in our, oh dear...

...You will like it more than life!

You now see the bloodhounds
with their keeper... releaser of pain.
You hear the last voices of The Deth Sound.
You are now forgotten, all alone...

With us...

***

II

Ukse paugu hääl kajab läbi verise koridori ja vaikselt hääbub.

Tõstis pea ja astus edasi mööda seda koridori. Iga pilgutuse järel süttis põlema uus küünal, mis teed valgustas teekonna lõppu. See tundus nii pikk, et ta suutis isegi mõned salmid meelde tuletada... "Pestis eram vivus - moriens tua mors ero, mu arm..."
Juba nüüd kuis mees oli möödunud uste võimalustest, saabus ta viimasesse. Avas selle. Lahkumine...

"Mind oota seal! Pea tulen ma.
Et sünges orus kohtuda..."


Ta jooksis mööda alleed, mis viis mõisast eemale oru poole, sest seal lubas tema, kauneim kõigist, kohtuda noormehega. Mis sellest ,et too tundub olevat vaid viieteistkümnene ... Raagus puud ja langenud lehed mööduvad jooksu kiirusel.

Org paistab, "oh öö... pisaraid ja saladusi..."

... Mitmes õhtu juba otsas...

***

Kõnnin mööda ranna joont,
tuul juustes mängib.
Ta veresoont,
Külmutab
Lained möirgavad mu kõrvus.
Olen kuningas nende keskel
Märkan, Sõrmus
mille kinkisid, kaotasin siin kallastel...
Ma silitan su põske...
Vaatan sulle silma,
samas eiran neid kui lõkse.
Koos trotsime seda pimedat ilma...
Suudlused, meie huuled...
Puutusid hellalt kokku
kuis nõrgad sisemaa tuuled.
Ja siis rebisid lahku.

Rebis lahku me hinged.
Hävitas mu unistused.
Põrmustas mu lootused

Mäletan vaid üht selles öös...
Su käed olid külmad.

***

*Stseen Ballisaalis, Siid kaardinad akna ees, tuules vaikselt lehvimas, Orkestri pillid ühes ääres, On veel tunda värsket Peo aurat, täiskuu paistab läbi siidide ja raagus puude... Keset saali seisab isik..."

"Melanhoolia, kord lõppeb see... " ning ta astus saalist, teda saatis kuupaiste ja õrn meretuul.
Korraks seisatas ja vaatas tagasi... "Pisarad ööse ma peitsin ja vastust ei loodagi saada... Saladused, vaid saladused mida sa kallis ei reeda, oh öö.. oh öö , Pisarad..." Seejärel keeras ta selja saali poole ning astus uste poole. Ta avas jõuliselt uksed ja seejärel pauguga lõi seljatagant kinni...

Öökulli silmad kuklas...

"Oh öö, sulle pisaraid poetan!"

Öö, pimedus omaette,
mind ja mu tegusid jälgid.
Pisarad poetan vette,
kui me hinged nälgind.
Seepärast ma olen sinule
oma keha ja hinge kinkinud,
pühendusega tuhmunud valgusele,
mis mind alati on valgustanud.
Oh öö, sinusse matan mure.
Sinule usaldasin ka saladused,
sest sa ei räägi, ei lahku, ei sure...
meid tapavad kõigest reetmised.

Oh öö, hoolitse mu eest hästi,
ära lase mu hingel kooleda...

***

Tapvalt pask võimis?

hihöähh?

***

Sa teadsid mida tahtsin,
või siis mitte.
Sinu püha aurat ma segasin...

Üritasin sind toetada.
Ka kõige hullemas segaduses,
lootes, ehk viitsid märgata.

Sa soovisid mind näha,
tõestada endale või mulle?
Seda ei saa vast iial teada...

Seal me siis kohtusime,
Teede alguses.
teretasime..

Vaikusest tuli igatsus,
Sa suudlesid tühjust.
Mis oli see puudutus?

***

Tuul puhub ja tähed säravad meile peale. Ka kuu valgustab melanhoolsete isikute õhtuid...

Saaga jätkus sealt, kus Neiu tühjust suudles, ...

Kuulutus!

Olen noor vallaline meessoost isik, Ei oskagi öelda oma perekonna seisu, Murtud südamega. Teen süüa , koristan kui vaja ja olen muidu tore ja suhtlemis aldis, Kõik türklased hoidke heaga eemale.

aehh...

Draakon...

"Kuulutus"

Kuulake kõik!
Oma südant ma müün,
kes saab mind nüüd!
Mind omada ja orjastada,
olen su nukk, mängi.
Mängi muga kuni teed viivad sängi.
Ei saa
mind petta ega armastada,
olen vaid nukk,
hoian heaga end sinule.

Seal on "aga" sees.
mu sisimas on silmad vees.
Suurest kurbusest ja armuvalust,
mind laastavalt tapab.
Kuulen, surm mu poole kappab.

End sinule hoidsin,
koos sinuga end leidsin,
kuni Pikne meid lahutas,
oma käraga pahandas...

Sind polnud enam,
aga koos oleks olnud kenam...

Ei saa enam kuulutada,
et sain armastada
sind.

***

Taara on meiega! Tarapita!

Vaikus...

"Vaikusest vaevatud"

Mu hingel on suur mure,
mis kuidagi ära ei sure.
Kõik on nii vaikne,
nukker ja melanhoolne.
Tunnen ennast sellest vaevatuna.
Pole varem olnud sellisena...

Tahaks seda kurja vähendada.
Ja valu leevendada...
Kõik on nii vaikne,
nukker ja melanhoolne.
Tahan lennata siit,
sinna kus näha on Hiit!

Hiieks on sinu hing.
Hing on teile...
Kõik on nii vaikne,
korraga pikne
Vaikuse purustab
ja minu kaasa viib.

***


Head ööd!

Tunnistused... tunnistused...

"Vaid endale"

Vigu tehes langetakse kriisi,
et elu masendavalt käib vana viisi.
Ta valesüüdistab end
seepärast varsti saab otsa ta lend...
Tema tiibadest saab tuul,
mis vaiksena paitab elupuul.
tema silmadest saavad tähed taevas,
need üksinudse valust välja aevad.
tema huultest saavad allikad,
mis väetite huuli paitavad.
Temast tuleb headus,
mis lämmatab selle pimeduse.

***

Tunnistan endale, et olen vahest üks paras siga... ja tunnistan ,et mul läheb koolis hästi, tunnistan ,et mul isegi mõõgavõitlus käpas, tunnistan ,te olen üksik... Ei taha juhusuhteid, ei taha ühte närust ööd, ei taha ka kasutamist , tahan seda õiget... Aidake mind siis :S

Olen Legendi isand...

Olen Mitu päeva mänginud üht toredat tekstipõhist strateegia mängu nimega Lords of Legend. Üsna huvitav teine. (www.lordsoflegend.com).

Täna paluti minult ,et ma trenne rohkem teeksin. Esialgu mõtlesin ,et teen teisipäev ja reede aga midagi pole veel kindlat. Sellegi poolest on trennis käijate arv kõvasti suurenenud. Olen väga õnnelik selle üle. Sellel õnnel on ka oma miinus, mis õnneks saab varsti lahendatud. Nimelt rahval pole oma endi relvi ja nad võitlevad minu relvadega. Mõni on isegi juba katki.
"Im not pissed, you know, i just don't want to lose any of em..."
Seega varsti tuleb ka töötuba Tallinnas, relvadele muidugi. Trennidest veel seda ,et rahvas on aina paremaks saanud ja mina vana raisk olen rooste läinud. Peab ette võtma midagi... ja kiiresti!

Veel plaanin Larp'i teha lähitulevikus, sest nigunaa mu kooli ÕOV palus seda teha. Mis seal ikka, vaja asi ära teha!

"Vangistus"

Ajastud mööduvad...
uued valitsejad,
uus kord,
uued rahvad,
uued väärtused,
uued elud,
Vanad vangid...

***

(V)iha

Sind südamest (V)ihkan,
sest armastan.
Mu (V)iha kasvab,
sest mu armastus elab.

Olin rumal kui sind jätsin
Soovisin hiljem heastada.
(v)iha võttis must võimu,
Ma tahtsin rünnata...

Ründasin armust,
Sain tunda su Viha.
Milline põhjatu viga see oli minust,
see polnd minu, see oli iha.

*eelmine on kellegile väga lähedasele, keda soovin tagasi...*


***

Pole enam midagi kena öelda ... Adieu!

On... Off....

"Iga õhtune..."

Siit lahkuma pean..

Teid oma fantaasiasse vean

Ja soovin vaikust,

sest Keenius vajab mõtisklust.

Ja siis Taara annab tarku mõtteid.

Selle mõttega pimestan teid.

Ise ka imestan,

et midagi sellist tegin...

Mõni hetk hiljem on otsuses.

Rindel...

***

"Koos lahingul olles"

See päev oli suremiseks loodud.

Sinu kõrval, vennas, sai kooldud!'

Nüid mu kehale pisaraid, ära poeta.

Parem Rukilille mu pääle soeta...

Oma viimset teekonda alustanud,

olen läbi valu andnud.

Valu tulnud terasest;

Piin tulnud pisaraist;

Pimedus lubadusest,

et näha saakisn pimedusest.

Seda valgust , ooh vennas!

Ronk mu ees lendas...

ma nägin teda

oma silmaga...

Tharaphita....

***

Jah kallid sõbrad , mulle meeldib luuletada. Teile ja endale, Kurbusest ja rõõmust. Kõigest mis mu meelel mõlgub.

Mõtlesin, et õpingud akadeemilistes ainetes ei olegi nii hull. Vaikselt olen heade hinnetega läbi saanud ja pingutan edasi, sest minust saab 10c klassi õpilane...

Kitarri tunnis mängisime Ristiisa laulu, väga ilus...

Igapäevaga ka mõtlen Ragnaroki lõpust, mis võiks saabuda aga see ei saabu mitte ennem kui MEIE , Eestlased midagi ette ei võta. Kristlus on meid esivanemate juurest ära viinud ja on aeg saabuda tagasi nendeni. Metsad ja ühiskond, mis kunagi meil valitses oli hea ja õiglane. Kirikud mis on loodusse ehitatud on Invasioon meie rahvale, me peame Oma Esiisade vaime kaitsma ja vasturündama! Miks?... Burzum on vastus... Varg on meite võitlushing. Varg on meie ideoloogia looja...

Heil wotan!

Paganlikud natsid... nad Elagu, Elagu, Elagu!

Pole midagi kena öelda...

***

Siit Igavikku astusin,

ennast selles maailmas leidsin,

ja soovisin teid

tagasi sinna kust meid

Toodi;

Sealt kus kõik algas,

seda kohati ma salgan.

Kord leian tee tagasi sinna,

et sinna jällegi minna:

Voodi...

***

Hei, mu armsad hõimlased.

Loodan , et olete sama õnnelikud kui mina, see tähendab ,et te poelgi õnnelikud. Igastahes...

Pole midagi öelda...

...

Laena mulle kannelt, Vanemuine!
Kaunis lugu mõlgub meeles,
Muistse põlve pärandusest
Ihkan laulu ilmutada.

Ärgake, hallid muistsed hääled!
Sõudke salasõnumida,
Parema päevade pajatust
Armsama aegade ilust!

Tule sa, laulik-targa tütar!
Jõua Endla järve'esta!
Pikalt ju hõbedases peeglis
Siidihiukseid silitasid.

Võtkem tõe voli, vanad varjud!
Näitkem kadunud nägusid,
Vahvate meeste ja nõidade,
Kalevite käikisida!

Lennakem lustil lõuna'alle,
Paari sammu põhja poole,
Kus neid kasve kanarbikus,
Võsu õitseb võõral väljal!

Mis mina kodunurmelt noppind,
Kaugelt võõral künnud,
Mis mulle tppnud tuulehoodu,
Lained lustil veeretanud;

Mis mina kau kaisula kannud,
Põues peidula pidanud,
Mis mina kaljul kotka pesas
Ammust aega hellast haudunud:

Seda ma lauluna lõksutelen
Võõra kuulijate kõrva;
Armsamad kevadised kaimud
Varisenud mulla all,

Kuhu mu lusti lõõritusi,
Kurvastuse kukutusi,
Ihkava meele igatsusi
Koolja kuulmesse ei kosta.

Üksinda, lindu, laulan ma lusti,
Kukun üksi, kurba kägu,
Häälitsen üksi igatsusi,
Kuni närtsin nurmedella.


***

Saaga algas siit, mil meite hinged seoti,
Vaimude kinkidega ja haldjate armuga.

Taara vaim on meiega , ärge teda tapke.