Jõulud tulnud ju...

Lõplikult mu keha suri
ja jättis tühjuse minule.
Õied, veripunased, langevad roosilt
ning leiavad õhust tee vaibale

Valu kasvab,
kasvab kuni pimedus mind kaasa
võtab
ja haarab...

...edasi tühjusesse...

ELU, seda me ei vaja, vähemalt mitte sellisena..


Wotan mit uns...

Jäle...

Tunnen jäetuna tühjusesse.
Mind on petetud,
Pistodaga torgatud südamesse.
Laip metsadesse viidud.

Seal ma mädanen,
ootan sõnu häid.
Aga mis ma ikka virisen.
Sa ei vaevunud, sa eemale jäid.

Võibolla kujutan seda ette,
kuid tundub valus see.
Mu hinge kette.
Viskab üle.

Noh, lootus sureb viimasena.
Olgu see tõsi,
ei taha jääda taas üksikuna.
Roosi õisi...

Käed

Käed õhku haaravad,
midagi leida üritavad.
Ei ühtegi, Ei midagi...

***

Käes on külm tera.
Võtab meist elu tahe ära.
Jah, surma valmistaja,
Jah, enesele patu ajaja...

***

Käsi eemale, viibe pimeduses.
Ei julge hingata, öös on varje.
Neid näha on lumes,
läbi metsa, karje.

***

Kätega tapan, tunda valu.
Pisaraid ei valgu...

***

Kindel surm ootab meid.
Äikene kõmiseb kauguses.
Eemalt tulemas on teid
sadu...

***


Su silmad, nii kaunid.
Su keha, nii pehme.
Su hing, nii magus.
Su veri, nii valus.

Südametud... Nüüdsest lumist luulet...

***

Siiski suudlen sind läbi une,
Lamades valge lume
peal...
ja seal
kordan endamisi:
"Ei iial jäta sind ma"

***

olen...

Olen paanikas kõigest.
Vajan tuge sellest õigest,
et rahuneda
ja vaikselt leppida, armastada:

"Ei soovi lahkuda teist, mu kallis.
Mu tunne on tõesti õilis!
Oh, miks te naerate,
Ei ole kerge, ka teate?"

"Ei naera ma teie sõnu,
vaid teie enese võlu.
Te olete armsaim nende seast,
kes rääkinud on kõigest heast"

"Ja teie vastus, oh kaunitar?
Ärga piinake mind, oh võrgutajatar.
Teie naeratus mind kahtlema paneb,
ja mõttetuid mõtte kilde puistab."

"Jah..."

Nüüd olen teadlik kõigest,
leidsin vastuseid sellest õigest...


***
"Jõudis ta väljale, mille nimeks oli pisarate org. Seal teda pidi ootama Tema... Piinade valmistaja, öö pimedus, elu armastus..."


Saaga jätkub siiski...