...

Ma kõnnin mööda koridore,
teadmatuses kompan, otsin valgust.
Siit ja sealt, kuid seda pole:
Ei leia ma kuskilt algust.

Koridor, justkui tühi ja kõle,
tekitab minuski: tühja, kõledat
see tunne, mida ei ole,
sümbol mis tähistab mõlemat.

Pimedus ja Valgus...
Kurbus ja Rõõm...

Kõik ühes,

Tühjus...

mmh...

Vahulillede udune voodi,
värskelt lõhnab ja ilusaks maalib.
Kuid meenub siis kuidas kõik loodi-
pean tunnistama kui kenasti sa maalid...


*Tänan Netit :)*

Üle pika aja... Minevik...

Justkui mu enese kaja.
Viimaks ka minuni.
Kuigi ei oleks pidanud vaja,
jõudsin taas sinuni...

Taas su ellu sekkusin.
Pisarad silmas, valu südames.
Enda elu vist nüüd rikkusin...
vist lükkasin tera sügavamale oma hinges.

Öö saabunud, taas kuuvalge-
ööbik laulab.
Põlvili laskun su palge'
mu peale paistab

Su külm ja peitunud nägu...

Pisar vaid põsel.







Järele jääb...