Kirjutised

Tunnetesära minus kustumas
ning siis taas süttimas-
Ma saan põletada

ja sellest on mul veel vähe. On taas mõtteis vaikus,
piinlik vaikus.

Valusaks kisub sellesarnane vaikus.

Kuid see on see, mis mulle jäetud on...

Olen edasi õnnelik, et suren pea.

***

Minu vein... vaikusest joobnu ma.
Ei tea milleks kõik ta
iluõied langevad?

Veripuna vein, olen tast lummatud,
veelgi enam sinust minule
õis saab korjatud...

Punaõis nüüd mu veinile,
kuis armununa
nad paistavad minule...

Sooviksin isegi olla Vein...
minu vein vaikusest lummatuna,
sinu veriõiega kokkukuulununa...

***

Kui muretult su unenäod jooksevad, noormehel, ilma et süda kordagi jätaks vahele...
elamist...
Unenäod küll pikalt ja värvikirevalt su silmeest mööduvad, kuid rahu hingele
Ei kuidagi saa...

Miks?

Miks unetunnid nõnd' hääbuvalt su kehale ja hingele toimivad?
Hommik näib vaid õhtust targem, kuid on ta ka sinust targem?

Noormees unisilm, tuhk su silmadelt puhuda vaja...
lihtsalt ära, et näha läbi õhtu ja hommiku plaanist...

Küll nende salakavalus on teile vastumeelt, noormees?
Parem jätaks üldse vahele selle näruse õhtu ja hommiku...

siis jääks vaid öö... Mis oma kuu ja tähtedega valgustab hõbedaselt su armsama und.

Üks mõte

Sajab vihma ning nendega koos ka mina.
Ei tundu lõppevat see langemine...
igavest´, igavest langen, juskui mu hingesügavus, sina
kes oma isoleerituses end vaevab,
Siis algab valu... ja selle mõistmine.
Algab puhastustule leidmine... põlemine enese vihas...

Ja vabaduse Ihas.

Lill

Täna nägin neiu pihus üht lille.
Ta silmis oli kurbus, mida pisaratesse ei saanud valada.
Ja nägin ta hinges õnne...
Ta oli hukule määratud, ei pidanud surma enesele vaja manada...
Kõik oli otsustatud...

Vaid pidi tulema hetk mil lahkuma oli ta sunnitud...

Vaid pidi tulema hetk... viimne hetk...

***

Selles lilles ma nägin algust ja lõppu, ma mõtlesin üle pikema aja taas elust ja surmast.
Nägin selles ilu ja õndsust ning unistusi ja viha, meie vastu. Meie, kes ei saa aru sellest milleks me siin oleme, st vaid vähesed meist ehk mõistavad. Igaljuhul, tean nüüd, et ta läheb sinna kuhu ka meie kunagi... ära... Kratt... kõlab kui kurat... Me igaljuhul läheme sinna kuhu me ise valime, lill on valinud Ilusamad dimensioonid, meie võiksime ka.. mina vähemalt tegin seda... Asgardi väljad ootavad mind... olen õnnelik, et suren varsti.

Kajad meieni jõudnud... on saabunud igivana tõde.
Ei väära meid valede rada, ei vii meid hukatusse salalikud ussisõnad.
Valgus mida te näete, on tegelikult kui sõltuvus... mida igapäev toob teieni te eneste sõltuvused.
Kuid mureta, ka mina olen olnud "Valguses", kuid nüüd mõistan seda...kui pimedust...

Ma sain pisaraist kaineks...