Okas

Tuules mu sõnad
Tõesti nii valelikult kõlavad?
Või on need sõnad mõned,
mis tõe sisse on sulanud?
Siit raevunud kriise
kõlagu, sulagu ja andke kuulda
läbi valekaja,
ka surnud roosi okast on tunda
ning selle valu jääb igavesti läbi aja...
Tuules kajama...

...

Esimesed linnud
kogunenud parv laulis.
lendu liig vara...

***

Näha sügist, peaaegu rõõmuski
kuid samas nukker, taas algav surm...
Seejärel katab maa leinavalge,
möödub aasta mitmekümneski,
taas vanemaks saab mu kest.

Ja kaugemale astun teist.