Surnuist ärganu, vaikusest vaevatu.

Ärganu, vaikusest vaevatu.
Keset teadmatust kombates
jalutamine rannas, seletamatu
rahulolu, laineid vaadeldes
mõtlen lähedastele,
minevikule.
Siis taas magama jään,
unne suigutan vaevatu.

Oodates midagi.

Ronk nokitseb sääl korjushinge.
Lähemalt vaadates oleks see justkui... mina? Tuleb veel neid linde, kuniks kogu laibamere mu ümber ta katab sulgedega.

Mida see kõik tähendab? Vajun põlvili kattes kätega oma nägu ning märkan verd- see on minu.

Ning siis märkan mõõka mu kõhus... VALU, läbistav agoonia mu meeltes. Segadus kasvab ja võtab võimust. Ma röögin valust, vihast ja...

Vaikus.

sulen hetkeks silmad ja näed alleed, lippudest alleed.Värvid lehvimas tuules, igaveses liiva Kõrbes. Mis see kõik tähendab?

Ja siis korraga...

Miks ma laman siin ja olen ronkadele söödaks?

Tõusen püsti ning linnud on lahkunud. Mõõk on omal kohal, näen eemal: Ronk nokitseb sääl korjushinge, kas see olen mina?

Keegi ei Vasta?

Jään ootele vastust.

...