Mis?

On mul midagi viga, et ma pean monoloogi?
Tunnen hinges hirmu, mis endast välja viib,
sest ei leia inimest kellega suhelda: Ei leia analoogi.
Sestap ka õhtutundide aeglane käik ja viiv.

Sõnast ja arust ei ole saada. Iseennastki ei soovi tunda,
vaid eemale peeglist, veel paremgi, lõhkuda see...
See ei aita meeleolu paremaks, ei leevenda.
Mis ajas siis lainetama rahuloleva vee?

Lained siis minuni loksuvad ja jätavad kaksi koos küsimusega.

Mis mul viga on?