Ohe.

Talv on taas möödunud sellest ajast, kui mind siia ilma tiriti. Tehtud on nii mõndagi ja ees on veel nii palju, et viskaks end või käpuli. 21, kolm korda seitse = minu noorus.

2010 algus oli valusalt ilus ja ülejäänud ilusalt valus. Materjaalselt ja kogemuslikult olen ma saavutanud tänavu rohkem kui varem kokku. Kogu eelnev elu tundub , et justkui oli see kõik vaid harjutused tänaseks. Trots ja viha on kütus, mille mõrkjat maitset ma talusin ,et luua mida ma lõin.

Siin ma igajuhul olen - põletan pooled sillad maha ja näen enese ees laiumas uusi võimalusi, kõiki neid varjamas kohustused ning vastutused nii enese kui ka nt Riigi ees. Olen ära ootav hetkel ning loodan udu hajumist, et saaksin paremini plaani pidada. Seniks ma pistan siia juurde ka mõned luuletused veel viimasest aastast - Ma Ei Kahetse Midagi!

************************

"Rännak" - Pime "Avanemine"

Käin varjuta ringi,
sest tal on oma tee.
Võimalik, et mingi,
saatus on see -

Käia paralleelselt iseendaga,
poolikuid samme teineteise taga.

See on Rännak,
Teekond terve igavik.

Rännak.

-----------------------

"Avitan?!" - Pime "..."

Ma naeran su haledust, vari.
Ma haletsen su eksistentsi, Pime.
Sa peaks olema kadunud, surnud.

Tahad ma avitan sind?!
Viin sinult su viimasegi elutahe raasu!
Kusen sul silma, sa värdjas mölask.
Situn su hinge ning ka suhu!

Siit ma tulen, sa oota vaid!
Püsi paigal, sa va lits, ma kohe
Kirvest su sisse poetan -
Sa oota vaid, va lits!

Tahad ma Avitan sind?!
Väärastan su püha rahu, pask
Hooran su veres, lammas
Teen sugu su hinges.

------------

"---" Pime "..."

Hulluse viimane akord.
Hääled ma tervitan teid!
Mu Haige pool on kord
võitnud korraga kõiki meid!

Kutsun Sind sellele viimasel
taktil viimast korda tantsule.
Naeratan nii ja siis vihasel
pilgul karjun naiivsusele pühale!

Anumised ei aita sind, ei mind.
Proovisin ka rebida end küljest,
kuid liialt kalliks osutus hind.
Ei mingit lunastust meie käest...

Seal puudevilus veel viimast
mõttelõngana mõtlen tagajärgedest...
...aga siiski juhindudes eluspüsimise kiimast!
Lõpuks ikkagist, ma lepin teie laipadega - mu töö jälgedest...

-----------------
"Südamete väärastaja"


Sinu jaoks vast oli see kõik vaid mäng.
Vaid minule ainsana jäänud selle mängu äng.
Vahtides varje ning pilke kadunuid,
suretams igas minutis tundeid, soovides neid lõppenuid.

Sure vastik süda, ma sind joodan mürgiga!
Nõreta verd sa madu, kärva olematuks leegiga!
Lase elada puhtail ning tapa neid mõttetuid inimkujulisi sigu!
Tõpraid, kes mu enda hinge püüavad närida ning meelitavad Mind kordama vigu.

Ei astu kõrvale ma oma teekonnal! Tapan kõik, kes vähegi proovivad!
Ei pisarat ega kahetsust mu noodist kuulda vannutavat!
Hetke veel vaid ma kuulan, kuid siis on kõik.
Oled vaid ebameeldiv seik mu elus... kõigest ära kustutatav lõik!

Naerata nüüd sa libardist nõid. Mind sa ei peta , sa värd!
Isa su samm on teada ning loitski on ammu mult läind!

Aitab küll! Su tunnid on loetud, las ma lõpetan
oma piinad! Las ma tapan! Tapan oma igatsetu! Sind, ma Sind Tapan...

... sure.... sa südamete väärastaja..

----------



Tänud kõigile , kes ikka veel vahel piiluvad siia. Või neile, kes komistavad siia juhuslikult. Aitäh.

Vincent Arckharum - Nägija pime.