Ma pole ikka pikemat aega siia postitanud aga nüüd korvan vea. Vaatamata vahele olen siiski kirjutanud ikka pidevalt ja üsna erinevail viisil: Rõõmust ja Õnnest, Kurbusest ja ebaÕnnest.
Igaljuhul olen ka kõvasti oma vanu luuletusi vaadanud ja parema arvamuse neist saanud (mõningane ego toide vahelduseks :) ). Siin on siis need vahepealsed hilinejad:
"01.02.2007"
Olen tüdinenud...
väsinud valedest ja võltsist...
Tehtud on nüüdseks ununenud?
Mis saab meis mõlemist?
Olin Armunud... valedesse?
Mängisid sa minuga?
... uskumast meisse
ma tahaks aga ei saa, sinuga?
***
"Sakura"
Mööda kevadist ilmamaailma jalutan,
teed mööda puid, kuis langevad õied:
"Tasakesi, isekeskis need armsad" ,ma mõtlen.
Roosad ja valged läbisegamini, Kirsiõied.
Iga õis kevadet värvimas,
minagi ei jää Kirsiõie võlust puutumata.
Läbi õitesaju leian kaunima,
sinu naeratus mind rõõmustab
ning paneb mind igavesti armastama
nähtut, mis igaveseks mu südant kaunistab.
Mu süda õide tärkamas,
sinulgi ei jää märkamata
Armsaim Kirsiõis...
Kalleim Kirsiõis...
mind oma iluga sa paned punastama,
Ilusaim õis.
Kirsiõis.
***
Pilvi hajumas, on tõusmas kuu ja tähed.
Viimaks ka minu külmal südamel hea olla.
Hea olla ja mõelda: Viimaks vabadusse lähed
kallis...
Mina lahkun tähtede poole, ei iial tule alla...
Oota...
Kui just mind keegi vajab
on saanud täis aeg naasta...
Siis ma langen, inglina sajan
tähtede poole siis vaata...
***
Armastan oma kallimat, et ta seda teaks...
Ja muud ei olegi mul ilusat öelda kui Ilusat und!
