Surnuist ärganu, vaikusest vaevatu.

Ärganu, vaikusest vaevatu.
Keset teadmatust kombates
jalutamine rannas, seletamatu
rahulolu, laineid vaadeldes
mõtlen lähedastele,
minevikule.
Siis taas magama jään,
unne suigutan vaevatu.

Oodates midagi.

Ronk nokitseb sääl korjushinge.
Lähemalt vaadates oleks see justkui... mina? Tuleb veel neid linde, kuniks kogu laibamere mu ümber ta katab sulgedega.

Mida see kõik tähendab? Vajun põlvili kattes kätega oma nägu ning märkan verd- see on minu.

Ning siis märkan mõõka mu kõhus... VALU, läbistav agoonia mu meeltes. Segadus kasvab ja võtab võimust. Ma röögin valust, vihast ja...

Vaikus.

sulen hetkeks silmad ja näed alleed, lippudest alleed.Värvid lehvimas tuules, igaveses liiva Kõrbes. Mis see kõik tähendab?

Ja siis korraga...

Miks ma laman siin ja olen ronkadele söödaks?

Tõusen püsti ning linnud on lahkunud. Mõõk on omal kohal, näen eemal: Ronk nokitseb sääl korjushinge, kas see olen mina?

Keegi ei Vasta?

Jään ootele vastust.

...

Oktoober.

Mälestusis.

Seilan unelmais,
pikksilm kaugusis
otsin kuhu maabuda
ja natuke keha kinnitada.

Seniks ees vaid merilõvid,
pilvepadjad ja taeva päiksevalge võlvid
mängivad peitust minuga vahelduseks,
et üksinda nukrutsema ei peaks.

Ei iial unustama saa
merd. Isegi kui leian maa,
millel kinni jää mu hing.
Igavesti seilata loodaksin.

Väsinud olen.
Tühjus kasvab ,
Pimedus silmis süveneb.
Ma Põlen
Ja naasen täheks.

Teiste tähtede kõrvale...

Kaugele siit läheks,
maailma nõlvale.

Väike tänu avaldus

Mõtlesin korraga, et oleks kena tänada , teid, kes mu luuletusi kipuvad lugema ja hoidku jumalad - kommenteerimast. Samas säilitan rahu ka kui te seda teete (näiliselt).


Jah , aitäh, muud ei midagi.

Ärritatud mao
pesa. Sisin ja sasin,
ärritas vastu.

Märg on mu tee...
Niisutatud pisaraist
Valatud Vere
ja merelaineist...
Just neist mida silmaga ei näe
ning katsudes kuivab.
Mõeldes teele see vaid pikemaks läe.
Elutee on see...
...nii pikk.
Mu tee on nii pikk

lõputu.

Okas

Tuules mu sõnad
Tõesti nii valelikult kõlavad?
Või on need sõnad mõned,
mis tõe sisse on sulanud?
Siit raevunud kriise
kõlagu, sulagu ja andke kuulda
läbi valekaja,
ka surnud roosi okast on tunda
ning selle valu jääb igavesti läbi aja...
Tuules kajama...

...

Esimesed linnud
kogunenud parv laulis.
lendu liig vara...

***

Näha sügist, peaaegu rõõmuski
kuid samas nukker, taas algav surm...
Seejärel katab maa leinavalge,
möödub aasta mitmekümneski,
taas vanemaks saab mu kest.

Ja kaugemale astun teist.

Haikud ja muu

Surnud roosi soov

enne talve särada

Talv tõi hõbeõied

***

Viinapuu Mari

Varsti vihmast joobud mul

Kukud maha mul

***

Koju tuli väsind poisiklutt,

naerusuu kaob hetkega,

kui nähtud saab silmis nutt.

korrasta juukseid sassi käega...

Koju tuli väsinuna,

peegli eest ruttu põgeneb,

väsimusest kurnatuna.

Sääl nurgas puhkab, lamaskeleb

poisiklutt.

Väsinud kõigest,

mida maailma kiivalt pakub.

Soovides südamest

teada mil lahkub

poisiklutt`?

Salaja poetab siis väsimuspisara,

lootes, et väsimus läheks ära

aga

Kahjuks algab homme veelgi väsinuna,

kõik taas otsast, raske juhus, poisiklutt...

***

Raske juhus... jah

Pole midagi ilusat öelda...

Ma pole ikka pikemat aega siia postitanud aga nüüd korvan vea. Vaatamata vahele olen siiski kirjutanud ikka pidevalt ja üsna erinevail viisil: Rõõmust ja Õnnest, Kurbusest ja ebaÕnnest.
Igaljuhul olen ka kõvasti oma vanu luuletusi vaadanud ja parema arvamuse neist saanud (mõningane ego toide vahelduseks :) ). Siin on siis need vahepealsed hilinejad:

"01.02.2007"

Olen tüdinenud...
väsinud valedest ja võltsist...

Tehtud on nüüdseks ununenud?
Mis saab meis mõlemist?

Olin Armunud... valedesse?
Mängisid sa minuga?

... uskumast meisse
ma tahaks aga ei saa, sinuga?

***

"Sakura"
Mööda kevadist ilmamaailma jalutan,

teed mööda puid, kuis langevad õied:

"Tasakesi, isekeskis need armsad" ,ma mõtlen.

Roosad ja valged läbisegamini, Kirsiõied.

Iga õis kevadet värvimas,

minagi ei jää Kirsiõie võlust puutumata.

Läbi õitesaju leian kaunima,

sinu naeratus mind rõõmustab

ning paneb mind igavesti armastama

nähtut, mis igaveseks mu südant kaunistab.

Mu süda õide tärkamas,

sinulgi ei jää märkamata

Armsaim Kirsiõis...

Kalleim Kirsiõis...

mind oma iluga sa paned punastama,

Ilusaim õis.

Kirsiõis.

***

Pilvi hajumas, on tõusmas kuu ja tähed.

Viimaks ka minu külmal südamel hea olla.

Hea olla ja mõelda: Viimaks vabadusse lähed

kallis...

Mina lahkun tähtede poole, ei iial tule alla...

Oota...

Kui just mind keegi vajab

on saanud täis aeg naasta...

Siis ma langen, inglina sajan

tähtede poole siis vaata...

***

Armastan oma kallimat, et ta seda teaks...

Ja muud ei olegi mul ilusat öelda kui Ilusat und!

Kirjutised

Tunnetesära minus kustumas
ning siis taas süttimas-
Ma saan põletada

ja sellest on mul veel vähe. On taas mõtteis vaikus,
piinlik vaikus.

Valusaks kisub sellesarnane vaikus.

Kuid see on see, mis mulle jäetud on...

Olen edasi õnnelik, et suren pea.

***

Minu vein... vaikusest joobnu ma.
Ei tea milleks kõik ta
iluõied langevad?

Veripuna vein, olen tast lummatud,
veelgi enam sinust minule
õis saab korjatud...

Punaõis nüüd mu veinile,
kuis armununa
nad paistavad minule...

Sooviksin isegi olla Vein...
minu vein vaikusest lummatuna,
sinu veriõiega kokkukuulununa...

***

Kui muretult su unenäod jooksevad, noormehel, ilma et süda kordagi jätaks vahele...
elamist...
Unenäod küll pikalt ja värvikirevalt su silmeest mööduvad, kuid rahu hingele
Ei kuidagi saa...

Miks?

Miks unetunnid nõnd' hääbuvalt su kehale ja hingele toimivad?
Hommik näib vaid õhtust targem, kuid on ta ka sinust targem?

Noormees unisilm, tuhk su silmadelt puhuda vaja...
lihtsalt ära, et näha läbi õhtu ja hommiku plaanist...

Küll nende salakavalus on teile vastumeelt, noormees?
Parem jätaks üldse vahele selle näruse õhtu ja hommiku...

siis jääks vaid öö... Mis oma kuu ja tähtedega valgustab hõbedaselt su armsama und.

Üks mõte

Sajab vihma ning nendega koos ka mina.
Ei tundu lõppevat see langemine...
igavest´, igavest langen, juskui mu hingesügavus, sina
kes oma isoleerituses end vaevab,
Siis algab valu... ja selle mõistmine.
Algab puhastustule leidmine... põlemine enese vihas...

Ja vabaduse Ihas.

Lill

Täna nägin neiu pihus üht lille.
Ta silmis oli kurbus, mida pisaratesse ei saanud valada.
Ja nägin ta hinges õnne...
Ta oli hukule määratud, ei pidanud surma enesele vaja manada...
Kõik oli otsustatud...

Vaid pidi tulema hetk mil lahkuma oli ta sunnitud...

Vaid pidi tulema hetk... viimne hetk...

***

Selles lilles ma nägin algust ja lõppu, ma mõtlesin üle pikema aja taas elust ja surmast.
Nägin selles ilu ja õndsust ning unistusi ja viha, meie vastu. Meie, kes ei saa aru sellest milleks me siin oleme, st vaid vähesed meist ehk mõistavad. Igaljuhul, tean nüüd, et ta läheb sinna kuhu ka meie kunagi... ära... Kratt... kõlab kui kurat... Me igaljuhul läheme sinna kuhu me ise valime, lill on valinud Ilusamad dimensioonid, meie võiksime ka.. mina vähemalt tegin seda... Asgardi väljad ootavad mind... olen õnnelik, et suren varsti.

Kajad meieni jõudnud... on saabunud igivana tõde.
Ei väära meid valede rada, ei vii meid hukatusse salalikud ussisõnad.
Valgus mida te näete, on tegelikult kui sõltuvus... mida igapäev toob teieni te eneste sõltuvused.
Kuid mureta, ka mina olen olnud "Valguses", kuid nüüd mõistan seda...kui pimedust...

Ma sain pisaraist kaineks...

"Hõberoose kastavad vaid pisarad."

Tuul, silitab põski,

Järved ja jõed nõrgalt värisema lööb.

Kõik nii kaunis ja parem olla ei võikski,

kuid siiski miskit mu sees, justkui hinge sööb.

Ei tea kust alustada,

ei ole kedagi näitamas teed.

***

Tuuleke vaid jaksab liigutada,

lükkab veidike eemale mu põsilt veed.

Ja igast pisarast saab jõgi ja järv.

Peeglid, mis meenutavad kõige kurvemat:

Hõberoosi värv,

vaikselt särades,

lõpuks kustudes...

Ei hoolitse keegi...

vaid üksildased pisarad sinuni jõudvat...

Kristallid öös.

Valgelt paistab pimeduses vaevlev maa...

peidab verd, mis valuhaavast tuli.
Nüid ainad edasi ja edasi katab,

kuni sulab valge pind.
Toob esile tõe.

Odhin

Heil!