Tuesday, November 01, 2005

Oh, olen Melanhoolia poeet!

Ärge arvake ,et olen masenduses... sest seda ma olen nigunii!

Lahingmöllus surma otsin,
üritan jääda ette mõõgale.
Sinna oma hinge lootuses kaotsin...
märgi jätsin sinna kõigile.
Viimaks ootab meid kõiki manala,
miks vaja abi oodata?
Miks püsida, elada, võidelda?
Kui hing tahab kõigest puhata.



1 comment:

Liilia said...

...sa tee sellest ballaad...
laula...sa ju suudad...

/näeb varjusilmas, tumedat rüütlit öös...
kõndimas, ainsaks saatajaks teel on nukker ballaad...
armastusest, sõprusest, usaldusest...ja surmast, mis võttis KÕIK!/