:valhöl:

Valhöll

Taas mind hüüab

esiisade sarvede kaja...

Mu hing ei ole rahul, kumab

viha tuluke läbi aja.

Kord kustub seegi,

mis must siis saab?

Kahjuks ei tea keegi...

See on minu igavene haav.

Tuletavad meelde vigu,

mis tehtud ajapikku.

Nüüd siin terve oma iga,

üritan parandada minevikku.

Esiisad, einhejrarid, küll mu aeg tuleb,

Seniks ei mingeid pisaraid,

kuni Vaküürid mind leiavad tules

ja meenutavad mulle aegu häid...

Ei tohi ega soovi surra veel,

pikk on jätkuvalt mu tee...