Veristevast haavast voolavana luuleridu.
Kahetsuse ja haletsuse pisarapidu.
Hommikul ja õhtul, hommik ja õhtu.
Kuni otsa saab ning olen nõutu.
...Enda seest rebima ja kiskuma hakkan...
Otsast peale edasi siit rajale.
Kunagi uuesti teekond pisarapeole
viin iseenda ära.
Ongi minu hala võrra vähem kära.
...Päeval ja ööl, Vaev ja töö...
Siis veel lisaks oma Silmad.
Vahetan ära tuhmhallide pärlitega,
iial ei peaks nägema valgust Silmad.
Ei iial peaks kohtuma hingega.
See järel pimedana kisun südame...
Kuni olen täiesti Pime ja Tühi...
No comments:
Post a Comment