olen...

Olen paanikas kõigest.
Vajan tuge sellest õigest,
et rahuneda
ja vaikselt leppida, armastada:

"Ei soovi lahkuda teist, mu kallis.
Mu tunne on tõesti õilis!
Oh, miks te naerate,
Ei ole kerge, ka teate?"

"Ei naera ma teie sõnu,
vaid teie enese võlu.
Te olete armsaim nende seast,
kes rääkinud on kõigest heast"

"Ja teie vastus, oh kaunitar?
Ärga piinake mind, oh võrgutajatar.
Teie naeratus mind kahtlema paneb,
ja mõttetuid mõtte kilde puistab."

"Jah..."

Nüüd olen teadlik kõigest,
leidsin vastuseid sellest õigest...


***
"Jõudis ta väljale, mille nimeks oli pisarate org. Seal teda pidi ootama Tema... Piinade valmistaja, öö pimedus, elu armastus..."


Saaga jätkub siiski...