Kirjutised

Tunnetesära minus kustumas
ning siis taas süttimas-
Ma saan põletada

ja sellest on mul veel vähe. On taas mõtteis vaikus,
piinlik vaikus.

Valusaks kisub sellesarnane vaikus.

Kuid see on see, mis mulle jäetud on...

Olen edasi õnnelik, et suren pea.

***

Minu vein... vaikusest joobnu ma.
Ei tea milleks kõik ta
iluõied langevad?

Veripuna vein, olen tast lummatud,
veelgi enam sinust minule
õis saab korjatud...

Punaõis nüüd mu veinile,
kuis armununa
nad paistavad minule...

Sooviksin isegi olla Vein...
minu vein vaikusest lummatuna,
sinu veriõiega kokkukuulununa...

***

Kui muretult su unenäod jooksevad, noormehel, ilma et süda kordagi jätaks vahele...
elamist...
Unenäod küll pikalt ja värvikirevalt su silmeest mööduvad, kuid rahu hingele
Ei kuidagi saa...

Miks?

Miks unetunnid nõnd' hääbuvalt su kehale ja hingele toimivad?
Hommik näib vaid õhtust targem, kuid on ta ka sinust targem?

Noormees unisilm, tuhk su silmadelt puhuda vaja...
lihtsalt ära, et näha läbi õhtu ja hommiku plaanist...

Küll nende salakavalus on teile vastumeelt, noormees?
Parem jätaks üldse vahele selle näruse õhtu ja hommiku...

siis jääks vaid öö... Mis oma kuu ja tähtedega valgustab hõbedaselt su armsama und.