Lill

Täna nägin neiu pihus üht lille.
Ta silmis oli kurbus, mida pisaratesse ei saanud valada.
Ja nägin ta hinges õnne...
Ta oli hukule määratud, ei pidanud surma enesele vaja manada...
Kõik oli otsustatud...

Vaid pidi tulema hetk mil lahkuma oli ta sunnitud...

Vaid pidi tulema hetk... viimne hetk...

***

Selles lilles ma nägin algust ja lõppu, ma mõtlesin üle pikema aja taas elust ja surmast.
Nägin selles ilu ja õndsust ning unistusi ja viha, meie vastu. Meie, kes ei saa aru sellest milleks me siin oleme, st vaid vähesed meist ehk mõistavad. Igaljuhul, tean nüüd, et ta läheb sinna kuhu ka meie kunagi... ära... Kratt... kõlab kui kurat... Me igaljuhul läheme sinna kuhu me ise valime, lill on valinud Ilusamad dimensioonid, meie võiksime ka.. mina vähemalt tegin seda... Asgardi väljad ootavad mind... olen õnnelik, et suren varsti.