...

Laena mulle kannelt, Vanemuine!
Kaunis lugu mõlgub meeles,
Muistse põlve pärandusest
Ihkan laulu ilmutada.

Ärgake, hallid muistsed hääled!
Sõudke salasõnumida,
Parema päevade pajatust
Armsama aegade ilust!

Tule sa, laulik-targa tütar!
Jõua Endla järve'esta!
Pikalt ju hõbedases peeglis
Siidihiukseid silitasid.

Võtkem tõe voli, vanad varjud!
Näitkem kadunud nägusid,
Vahvate meeste ja nõidade,
Kalevite käikisida!

Lennakem lustil lõuna'alle,
Paari sammu põhja poole,
Kus neid kasve kanarbikus,
Võsu õitseb võõral väljal!

Mis mina kodunurmelt noppind,
Kaugelt võõral künnud,
Mis mulle tppnud tuulehoodu,
Lained lustil veeretanud;

Mis mina kau kaisula kannud,
Põues peidula pidanud,
Mis mina kaljul kotka pesas
Ammust aega hellast haudunud:

Seda ma lauluna lõksutelen
Võõra kuulijate kõrva;
Armsamad kevadised kaimud
Varisenud mulla all,

Kuhu mu lusti lõõritusi,
Kurvastuse kukutusi,
Ihkava meele igatsusi
Koolja kuulmesse ei kosta.

Üksinda, lindu, laulan ma lusti,
Kukun üksi, kurba kägu,
Häälitsen üksi igatsusi,
Kuni närtsin nurmedella.


***

Saaga algas siit, mil meite hinged seoti,
Vaimude kinkidega ja haldjate armuga.

Taara vaim on meiega , ärge teda tapke.