... Mitmes õhtu juba otsas...

***

Kõnnin mööda ranna joont,
tuul juustes mängib.
Ta veresoont,
Külmutab
Lained möirgavad mu kõrvus.
Olen kuningas nende keskel
Märkan, Sõrmus
mille kinkisid, kaotasin siin kallastel...
Ma silitan su põske...
Vaatan sulle silma,
samas eiran neid kui lõkse.
Koos trotsime seda pimedat ilma...
Suudlused, meie huuled...
Puutusid hellalt kokku
kuis nõrgad sisemaa tuuled.
Ja siis rebisid lahku.

Rebis lahku me hinged.
Hävitas mu unistused.
Põrmustas mu lootused

Mäletan vaid üht selles öös...
Su käed olid külmad.

***

*Stseen Ballisaalis, Siid kaardinad akna ees, tuules vaikselt lehvimas, Orkestri pillid ühes ääres, On veel tunda värsket Peo aurat, täiskuu paistab läbi siidide ja raagus puude... Keset saali seisab isik..."

"Melanhoolia, kord lõppeb see... " ning ta astus saalist, teda saatis kuupaiste ja õrn meretuul.
Korraks seisatas ja vaatas tagasi... "Pisarad ööse ma peitsin ja vastust ei loodagi saada... Saladused, vaid saladused mida sa kallis ei reeda, oh öö.. oh öö , Pisarad..." Seejärel keeras ta selja saali poole ning astus uste poole. Ta avas jõuliselt uksed ja seejärel pauguga lõi seljatagant kinni...